MEENUTUSTE SARI ⟩ Irja Lutsar: raha pandeemia ajal ei loetud

Koroonapandeemia tuli ootamatult. Valmis polnud meditsiinisüsteem, ammugi polnud valmis riigi majandus ega valitsejad. Olukorda, kus kogu riik pausile pannakse, oli juhtunud sõdade ajal, aga siis oli see pigem paratamatus, mitte valitsuste n-ö vabatahtlik otsus. Varasemate gripi epi- ja pandeemiate ajal on mõneks nädalaks koole ja meelelahutusasutusi suletud, kuid pikaaegne kogu maailma seiskumine on moodsal ajal harukordne.

Et piirangud kehtestas valitsus, oli ettevõtjatel kahjude hüvitamise ootus. Seda valitsus tegi. Ilmselt tänu sellele taastus Eesti majandus koroonaseisakust hästi. Ometi ei tohi ettevõtlust põhjendamatult piirata ning meetmed peaksid alati olema suunatud pandeemia, mitte muude probleemide lahendamisele.

Suur hulk n-ö koroonakulu läks meditsiinisüsteemile. Ainuüksi 2020. aastal kokku 181 miljonit eurot, millest 34 miljonit testimisele. Meenutagem, aasta 2020 oli veel suhteliselt leebe. Muutus viirushaiguste diagnoosimise paradigma, see osutus palju kallimaks kui kliinilisel pildil ja epiidsidemel või antigeeni kiirtestidel põhinev. Covid-19 korral sai ainutunnustatud meetodiks suhteliselt kallis PCR-test – kõigepealt test, siis vaadati, mis inimesel häda on.

Liiati oli seni aktsepteeritav, et testimise sagedust loetakse piisavaks, kui 15 protsenti proovidest on positiivsed. Koroona puhul seati soovitatavaks viis protsenti, mis aga eeldas hulga tervete inimeste testimist. Kummaline ju, kui ükski riik peale Hiina viirusest täielikku vabanemist eesmärgiks ei seadnud. Mitmed riigid nägid säästu kodustes PCR-testimistes, Eestis seda ei tehtud. Suutlikkust oli, ilmselt puudus tahtmine.

Eesti testimise strateegia oli küll väga tõhus, kuid väga kallis. Iga soovija sai teha tasuta PCR-testi ja vastuse teada järgmisel päeval. Kommertslaborid töötasid ööpäev läbi. Pandeemia algul oli see õigustatud, sest võimaldas nakatunud kiirelt kindlaks teha ning kontaktseid isoleerida. Aga kui kadus suutlikkus kontaktseid jälgida, muutus see testimise strateegia küsitavaks.

Testimise eesmärk muutus aga täiesti, kui selle peaeesmärk polnud enam parima ravi ja ennetuse tagamine, vaid testist sõltus koroonapassi saamine, mis mäletatavasti võimaldas vabalt reisida ja ühiskondlikus elus osaleda.

Kui 2021. aasta lõpus hakkas levima väga nakkav, kuid kergemat haigust põhjustav omikrontüvi, oli selge, et PCR-testimise asemel piisab tüüpilisest haiguspildist ja ilmselgest: kui peres või kollektiivis on üks koroonahaige, siis on väga ebatõenäone, et teised põevad midagi muud. Kodused kiirtestid muutusid odavaks ja usaldusväärseks. Haiguse läbipõdemist saanuks tõendada ka antikehade olemasoluga.

Nüüd kulusid miljonid eurod üksnes selleks, et oleks alus anda koroonapasse. Neid sai ka vaktsineerimise järel, kuid ekspertide hulgas polnud selgust, millal pärast läbipõdemist tuleks vaktsiinidoos teha.

Juba pandeemia alguses oli selge, et haiguse seljatamise võti on vaktsiinid. Kui selgus uue viiruse genoom, hakkasid teadlased vaktsiine välja töötama. Ravimitööstuse jaoks oli tegu suure riskiga, ei teatud ju, kas tõhusat vaktsiini ongi üldse võimalik toota. Nii polnud üllatav, et samal ajal oli arenduses mitu tehnoloogiat. Ühiskonna ootused olid ülisuured ja tootjad tegid ülisuuri investeeringuid. Riigid aga sõlmisid tootjatega eellepinguid kinnitamaks, et müügiloaga vaktsiinid leiavad ka kasutamist.

Enamik eellepinguid tehti 2020. aastal, ajal, mil oli võimatu ennustada, missugune vaktsiin toimib ja milline neist üldse turule jõuab. Puudus vähimgi teadmine, kui sageli ja millises koguses vaktsiine manustama peaks. Pandeemia laastav mõju majandusele ning inimeste psüühikale oli aga selgelt tuntav ja seega polnud ime, et arenenud maailm, sealhulgas Euroopa Liit, sõlmis eellepingud kõigi vaktsiinitootjatega. Hoiak oli, et ülejäävad vaktsiinikogused annetatakse arengumaadele. 2021. aasta suveks oligi arenenud riikidel vaktsiine rohkem kui endal vaja, nende hankimiseks kulutatud rahasummad olid märkimisväärsed. Ilmnes, et vaktsiinide annetamist arengumaadele takistasid mRNA-vaktsiinide logistilised probleemid, neid tuli hoida külmas, ning suhteliselt kiire aegumine.

Suured summad kulusid kõikvõimalikele kaitsevahenditele, Eestis ainuüksi 2020. aastal 33 miljonit eurot. Kahjuks olid meie teadmised koroonaviiruse levikust ebapiisavad ja kui teadmisi oligi, siis otsustati igaks juhuks olla pigem ettevaatlik, mis tagantjärele targana tähendas ülereageerimist. Sest tagantjärele tarkusena olid kaitseülikonnad ja sussid ning pindade ja tänavate desinfitseerimine ilmselgelt ebavajalikud, samas respiraatoritest olnuks rohkem kasu kui kirurgilistest maskidest.

Palju otsuseid langetasid inimesed, kellel meditsiini- või nakkushaigustealane haridus puudub. Koolidele 35 miljoni euro eest haridusministeeriumi poolt muretsetud kiirtestid on siin hea näide. Praeguses olukorras on neid raske meditsiiniliselt põhjendada.

Kuigi paljud kulud olid pandeemia ajal vältimatud, oleks siiski kasvõi tagantjärele hädavajalik teha majanduslik analüüs ning hinnata, missuguseid kulusid saaks tulevastes sarnastes olukordades vältida. Hoolimata pandeemiaga kaasuvast ärevusest peaksid rahalised otsused olema ratsionaalsed, mitte emotsionaalsed.

Loe ka sarja eelmist osa.