Tõnu Lehtsaar: kala söömiseks ei tasu minna kalale, vaid turuhoonesse

Lehtsaare viimane kalalkäik leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ta koos sõbraga seadis sammud järvejääle Kodavere lähistel. Plaan oli küll järvele minna motokelguga, kuid paraku ütles see juba kaldal üles. «Oli plaanis minna kaldast kuue kuni kaheksa kilomeetri kaugusele, aga kuna tehnika vedas alt, läksime siis jalgsi umbes kolme kilomeetri kaugusele,» meenutas Lehtsaar ning tõdes, et hea oli, et veomasin ei läinud katki kuue kilomeetri kaugusel keset järvejääd.

Neljapäevanegi retk oli kinnituseks Peipsi tänavusele lahkusele: Lehtsaar tõmbas jääaugust välja kuus kilo ahvenat, sõber sai kaheksa kilo.

Lehtsaar selgitas, et kalastamise kirg tekkis tal juba lapsepõlves. «Minu vanemad on pärit Peipsi äärest Kasepäält, juba poisipõlves käisime onu ja lellega kalal.»

Kulukas hobi

Kuid mis fenomen see siis ikkagi on, mis ajab nii paljusid jää tulekul tundideks külma kätte järvejääle kükitama? Jääpüügi teeb Lehtsaare jaoks eriliseks vahetu kontakt kalaga. «See tegevus on tundeküllane ja lähedane,» kirjeldas ta. Ka annab jääpüük võimaluse istuda tunde vaikuses, keset suurt lagedat järve, kus on palju avarust. Kuigi Lehtsaar käib järvejääl õngitsemas alati mõne sõbraga, on ta kalalkäiguks valinud sellised kamraadid, kes oskavad kalastada vaikides. «Ka koos saab vaikida,» kinnitas ta.

Kõige parem hetk jääpüügi juures on see, kui kala võtab. Kalavõtt võib olla löök, rabamine või lihtsalt sikutamine. «See ongi see tunne, miks ma kalastamas käin,» sõnas ta. Kui tahta kalal käia kalasaagi pärast, siis soovitab Lehtsaar, et mõistlikum ja soodsam oleks selle asemel iga päev minna Tartu turuhoone kalahalli. «Seal on väga hea valik ja alati värske kala,» sõnas ta.

Kalastamine võib olla üsna kulukas hobi. Tõnu Lehtsaar arutles, et kui tal oleks varustusele kulutatud raha alles, võiks ta kuni pensionipõlveni iga päev käia rahus turult kala ostmas. «Nagu paljude hobidega, ei ole kuludel piiri, tehnika ja tehnoloogia uuenevad pidevalt, alati tahaks proovida uusi ja paremaid vahendeid,» sõnas Lehtsaar.

Ta selgitas, et varustust on elamisse kogunenud mitu korda rohkem, kui kalalkäiguks tarvis läheb. Samas tõdes ta, et endiselt on ka palju neid vanakoolimehi, kel vanad sikuskad, puhvaika seljas ja lubjavildid jalas, ning püüavad ikka samamoodi hästi kui need, kel kõige moodsam varustus.

Kurjade ja kuldaväärt naiste üks erinevus seisneb millegipärast selles, et kuri naine puhastab kala, aga kuldaväärt naine ei puhasta.

Lehtsaar hangib teadmisi uutest tehnikatest ja püügivahenditest tuttavate kaudu. Ta on valinud omale kalastussõprade seltskonda need tegelased, kes üksteist toetavad nii nõu kui ka jõuga. Ühiselt jagatakse heade kalastuskohtade koordinaate ja vahetatakse uuemate püügitehnikate uudiseid. Näiteks mõne uue püügivahendi poest leidmisel juhtub tihti, et kalamees ostab neid kohe mitu – endale ja sõpradele ka. «Abikaasa tavatseb meie kalameeste sõprusringkonda nimetada minu palatikaaslasteks, vahel ka haigeteks,» sõnas Lehtsaar muheledes.

Teine koht, kus Lehtsaar alati kalastamiseks hüva nõu saab, on kalastuskauplused. Seal kohtab alati mõnd kalameest, kel on kogemusi jagada. «Kalamehed on üldiselt solidaarsed, me ei pea üksteist tundma, aga infot vahetame ikkagi,» sõnas Lehtsaar. Ta võrdles kalastustarvete kauplust nõukaaegse piimaauto ootamise ja autolavka järjekorraga, kus kogu küla kokku sai ning kõik uudised korraga ära räägiti.

Oli kohaga tülis

Lehtsaar on selline kalamees, kes armastab kala väga ka ise süüa. Tõsi, kogu saaki ta alati pintslisse ei pista. Kui õnnestub kalavetelt tagasi tulla rohkemaga, kui pere jõuab ära süüa, jagab ta ülejäänu tuttavatele.

Lehtsaarte elamises on kord selline, et kui pereisa Tõnu püüab kala, siis pereisa Tõnu kalad ka puhastab ja tavaliselt ka valmis küpsetab. Tõsi, vahel tuleb ette, et puhastatud kaladest teeb maitsva kalaroa valmis Tõnu abikaasa Tähti Lehtsaar.

Tõnu Lehtsaar selgitas, et kalameestel on kahte sorti naisi: kurjad naised ja kuldaväärt naised. Kurjade ja kuldaväärt naiste üks erinevus seisneb millegipärast selles, et kuri naine puhastab kala, aga kuldaväärt naine ei puhasta. «Ma vist vastasin selle mõttekäiguga ära, kumb naine mul on,» muheles Lehtsaar.

Kui rääkida kaladest, mida Lehtsaarele enim süüa meeldib, siis vaieldamatuks lemmikuks on koha. Tõsi, pikki aastaid oli professor kohaga tülis, sest tal ei õnnestunud seda ise püüda. Aga eelmisel suvel võttis ta end käsile ning läks kohapüügi koolitusele. Pärast seda sai kohapüügi nipid kätte.

Lehtsaarel on aga meeles oma ema sõnad, kes ütles, et Peipsi magusaim kala on kiisk. «Mäletan, et minu tädi tegi kiisavormi nii, et see ogaline kala haudus pehmeks ja seda rooga sai süüa lusikaga nagu putru,» sõnas ta. Lehtsaar soovib ka kunagi ise kiisavormi valmistamise ära proovida.

Kõige selle põneva, ilusa ja mõnusa juures, mis jääpüük kaasa toob, annab Lehtsaar aru, et talvine kalapüük võib olla ka ohtlik. Alates sellest, et isegi kui järvejääl on piisavalt paksust, võivad jäässe tekkida praod või isegi lahvandused ehk suured jäävabad alad. Ka võib libedal jääl kergesti kukkuda ning endale kõvasti viga teha. «Mind on õnnistatud, et ei ole sattunud ohtlikku olukorda,» sõnas ta.

Kord on ta vajunud läbi jää, kuid see juhtus madalas vees ning kogu asi lõppes kummikust vee välja kallamise ja märgade sokkidega. Ka jäi ta hulk aastaid tagasi, kui autoga veel järvejääl käia võis, jääle kuhjunud lumehunnikusse kinni. Ka siis pääses ta üsna valutult: kutsus appi tuttava, kes auto maasturiga hunnikust välja sikutas.

Mis aga arvata neist tegelastest, kes esimese jää tulles sikuska kaasa haaravad ja õngitsema asuvad, kuigi jääkattel on paksust vaid mõned sentimeetrid? Lehtsaar sõnas, et inimlikult saab ta neist aru. Samas rõhutas ta, et jäälemineku keelud ei ole tehtud kellegi kiusamiseks, vaid inimese elu hoidmiseks. Ta selgitas, et jääle minekuga ei ole mõtet kiirustada ka seetõttu, et varem või hiljem hakkab talve jooksul Peipsi ikkagi kandma. «Kõik need aastad, kui olen jääpüügiga tegelenud, mäletan vaid üht talve, kui Peipsile jääd ei tekkinudki, see oli vist üle-eelmisel talvel,» sõnas Lehtsaar.