Prefekt: politsei vajab koduvägivalla ohjeldamisel häid partnereid

Lahkusite kolm ja pool aastat tagasi Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juhi kohalt, et asuda Ida prefektiks. Nüüd olete Lõuna prefekt. Kas kahte prefektuuri annab kuidagi võrrelda?

Ida prefektuur on eelkõige kompaktne, katab ainult kahte maakonda ja kolme politseijaoskonda. Lõunas on maakondi kuus ja oli kuus politseijaoskonda. Nüüd Kagu jaoskonna moodustamise järel jäi jaoskondi alles neli. Töötajaid on Lõuna prefektuuris üle saja inimese rohkem. Teeninduspiirkonnas elab ligi 100 000 inimest rohkem.

Kui otsida sarnasusi, siis neid leidub. Näiteks kui kõrvutada Narvat Valgaga, siis mõlemad asuvad riigipiiril, mõlemas on suur venekeelne kogukond. Iga päev käivad paljud inimesed üle piiri.

Mõlemas piirkonnas on Eesti keskmisest suurem töötuse määr, see tekitab lisatööd politseile. Mida suurem tööpuudus, seda rohkem kuritegevust.

Kas pooldate sisekaitseakadeemia kolimist Narva?

Selle üle arutlevad teised inimesed ja teises kohas. Las nad teevad Eesti jaoks häid otsuseid. Kahtlemata räägivad ka politseinikud ise sellest võimalusest, aga see on väga mitmetahuline küsimus.

Ida prefektuuris töötamise eest tuleb politseinikele maksta lisatasu, sest neid on sinna raske tööle saada. Kas sisekaitseakadeemia Narvas asumine võiks seda probleemi leevendada?

Kool on ikka haridusasutus ja seal tuleb keskenduda õppimisele. Ei ole kohane mõelda, et kui kool asub seal, saame õpilaste abil lappida personali puudujääke.

Teistest Eesti piirkondadest pärit noortel, kes ei ole koolis pannud rõhku vene keelele, ongi keeruline Ida-Virumaal hakkama saada. Vene keel on mõnes sealses linnas nii valdav, et neile, kes tahaksid vene keelt õppida, on see ideaalne koht. 

 Kinnitan, et praegu on seal hoopis midagi muud kui kümme aastat tagasi. 2004-2005 olid kortermajad renoveerimata, majade ees ei näinud ühtegi autot. Kui neid oligi, siis tasulistes parklates. Nüüd on kõik muutunud: renoveeritud majad ja palju autosid. Kas on see märk jõukuse kasvust või kuritegevuse vähenemisest, aga keegi ei karda enam, et auto ärandatakse või keegi kruvib ööpimeduses masinal rattad alt.

Kas Lõuna-Eestis peavad kallimate autode omanikud oma masinate pärast endiselt muretsema?

Lõuna poolt naabrite visiidid siia sel eesmärgil, et meie vara ära viia, ei ole kahjuks päris lõppu saanud, aeg-ajalt tulevad sellised inimesed jälle. Aga need on üksikjuhtumid. 

Siis tundubki mulle endale natuke, et kui kuritegevuse näitajad lähevad alla, inimeste turvatunne ehk ei suurenegi. Juhtub palju vähem, aga ka üksikjuhtum lööb turvatunde kõikuma. Küsimus on selles, kuidas me ise turvatunnet loome.

Kas te peate silmas seda, et kui ammu ei ole midagi juhtunud, siis võib ka ühest Küüni tänava kaklusest kujuneda meedias üleriigiline teema?

Kutsun üles mõtlema tasakaalustatusele. Küllap ka politsei ise peab tulema rohkem meediasse ja selgitama, mida, kus ja kui palju juhtub, ning võrdlema neid andmeid aastatetagustega. 

Kui tulla üksikjuhtumitelt üldisemale, siis millega peab politsei praegu põhiliselt rinda pistma?

Paljudes juhtumites on paraku võtmeroll alkoholil. Selle mõjul hakkavad asjad juhtuma. Kõige suurema osa alkoholiga seotud kuritegudest moodustavad mitmesugused vägivallateod, näiteks lähisuhtevägivald. Juhtumeid, kus politseid läheb vaja peretüli lahendamisel, on Lõuna prefektuuri alal aastas sadu. 

See on valdkond, millele politsei peab keskenduma, kuid siin ei piisa ainult politseist. Meie tegeleme paratamatult tagajärgedega. Tuleb mõelda, kuidas nende probleemide lahendamisse kaasata partnereid, ka näiteks omavalitsuste sotsiaaltöötajaid. 

Lootused on samuti haldusreformil, et ehk muutuvad omavalitsused tugevamaks ja suudavad tulevikus ka nende küsimustega tegeleda. Et me otsiks ühiselt lahendusi. Kõige kurvem on, kui kodust vägivalda näevad pealt lapsed. See taastoodab sellist käitumist.

Ühtegi senti palgaraha piirkonnast ära ei võetud, ümberkorraldustest üle jäänud raha läks politseinike palkadele otsa.

Hiljuti küttis kirgi Põlva, Võru ja Valga politseijaoskonna ühendamine. Kuidas on käivitunud Kagu jaoskonna töö?

Eks nende jaoskondade ühendamine on toonud kaasa turbulentsi kogukondades. 

Kohati on vastutustundetult külvatud paanikat, nagu kaoks politsei nüüd mõnest piirkonnast ära. Selline kriitika ei ole kohane ja midagi sellist ei ole juhtunud. Kõigis kolmes maakonnas politseimajad on ja jäävad lahti. Kõik teenused, mida seal osutati 28. veebruaril, jätkusid ka 1. märtsil. Patrullid sõidavad ikka välja nii Põlvast, Võrust kui Valgast.

Ühendati juhtimise pool. Selle arvelt tekkis võrreldes varasemaga seitse politseipatrulli kohta juurde. Juhtide kokkutõmbamise arvelt saime suurendada ka kogukonnaga suhtlevate piirkonnapolitseinike arvu. Ühtegi senti palgaraha piirkonnast ära ei võetud, ümberkorraldustest üle jäänud raha läks politseinike palkadele otsa. Ma rõhutan: selle reformi eesmärk ei ole kokkuhoid.

Kagu-Eesti jaoskondade ühendamine ei jää ilmselt ainsaks sellelaadseks reformiks?

Jaoskondade ühendamine ei ole reform iseeneses, vaid me vaatasime üle, kui palju on vaja mingi valdkonna peale juhte, ning otsustasime, et teeme Kagu jaoskonna ära. Rohkem ühendamisi ei ole praegu otsustatud. 

Lõuna prefektuur kasvab, sest kaks Ida-Virumaa valda liituvad Jõgevamaaga.

Politseitöös see suurt midagi kaasa ei too. Kui lööme lahti andmed ja vaatame, kui palju neis valdades juhtub, siis Avinurmes ja Lohusuus pole kunagi olnud vaja eraldi patrulli ja ilmselt seda ka ei tule.

Loodame, et saame lisaraha ja pärast haldusreformi, kui on tekkinud vähemalt 5000 elanikuga vallad, tuleb iga omavalitsuse peale vähemalt üks piirkonnapolitseinik.

Regioonist tõuseb esile ilmselt Tartu, kus probleeme ja väljakutseid on rohkem?

Suures plaanis võib tõesti öelda, et pool Lõuna prefektuuri tööst tuleb ära teha Tartus ja pool teistes piirkondades. Ei saa eraldi välja tuua, kus milliseid kuritegusid rohkem on. Kui me ütleme, et vägivald on probleem, siis see on probleem igal pool Eestis.

Millest tunnevad Tartu politseinikud puudust?

Loodan, et me ei ole kedagi ebavõrdselt kohelnud. Töövahendid, ruumid ja tehnika on igal pool ühesugused. Tartus lihtsalt juhtub rohkem ja töö on päris intensiivne. 

Kui vaadata, kuhu Tartu teel on, siis peame ka mõtlema, kuidas oma tööd teha. Siin on suur välistudengite osakaal. Keeleoskus on kindlasti tähtis. Peame mõtlema, kuidas välistudengitel oleks turvaline, et Tartu ja ülikoolid säilitaksid atraktiivsuse.